"Mina ületunde ei tee."
See on lause, mida ma oma varasemas tööelus ei oleks iialgi julgenud välja öelda.
Tegelikult – ma ei osanud nii isegi mõelda.
Olin harjunud startup-hustle töökultuuriga.
Work hard, play hard.
Täiesti normaalne oli töötada öösiti(!) ja nädalavahetustel.
Keegi ei maksnud selle eest lisatasu.
Täiendavaid puhkusepäevi ka ei saanud.
Ja täiesti tavapärane oli teha tööd mitme inimese eest.
Täna tean ja ütlen selge häälega: see ei ole normaalne.
Minu enda mõttemuster oli katki – kartsin, et ma pole muidu piisavalt hea, tegus, efektiivne, võimekas.
Aga ka organisatsioonide sisekultuur oli ebaterve.
Teised rabelesid samamoodi.
Juhid kaasaarvatud.
❓ Mis on sellel pildil valesti?
📊 Tööinspektsiooni 2024. aasta aastaraamat toob välja karmid numbrid:
→ Eestis on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud läbipõlemise tõttu välja kirjutatud töövõimetuslehtede arv.
→ Kui 2023. aastal maksti läbipõlemise tõttu töövõimetushüvitisi kokku 365 691 euro eest, siis 2024. aastal juba 844 870 euro eest (aastane kasv 131% ehk 2,3 korda).
→ Läbipõlemine puudutab eelkõige tööealisi inimesi, eriti minu vanusegruppi – 30–39-aastaseid töötajaid.
→ Lisaks rahalisele kulule räägime me inimeste elukvaliteedi langusest, töövõimetusest ja sageli pikaajalistest terviseprobleemidest.
See ei ole enam väike märguanne – see on appikarje.
Vajadus süsteemsete muutuste järele.
Kui mult küsitakse, millised on praktilised sammud läbipõlemise ennetamiseks, on üks minu olulisemaid soovitusi: lõpetame ületundide normaliseerimise.
„Mina ületunde ei tee.“ – on täna minu väga kindel põhimõte. Ma ei taha enam kunagi kogeda seda valu ja pimedust, mida läbipõlemine kaasa tõi.
Absoluutselt mitte miski ei ole olulisem kui minu vaimne ja füüsiline tervis.
Kõik muu tuleb pärast seda.
⚠️ Kutsun üles ka kõiki juhte – võtke see mõtteviis omaks, näidake ise eeskuju ja looge oma tiimides tervislik töökultuur.
Mis juhtub, kui ületunde enam ei tehta?
Kui töö ei mahu tööaega ära ja olulised asjad jäävad tegemata, siis on kas:
a) fookus ja prioriteedid paigast ära,
b) ressursse liiga vähe või
c) meeskonnas pole õiged inimesed.
Kui lõpetame puuduvate ressursside ja ebaselguse kompenseerimise ületundidega (töötajate tervise ja heaolu arvelt), näeme lõpuks, millised probleemid vajavad tegelikult lahendamist.
👉 Kuidas Sul ületundidega lood on?
Julged sirge seljaga öelda, et Sina ületunde ei tee?
Ja mis on seis Sinu meeskonnas?
See on lause, mida ma oma varasemas tööelus ei oleks iialgi julgenud välja öelda.
Tegelikult – ma ei osanud nii isegi mõelda.
Olin harjunud startup-hustle töökultuuriga.
Work hard, play hard.
Täiesti normaalne oli töötada öösiti(!) ja nädalavahetustel.
Keegi ei maksnud selle eest lisatasu.
Täiendavaid puhkusepäevi ka ei saanud.
Ja täiesti tavapärane oli teha tööd mitme inimese eest.
Täna tean ja ütlen selge häälega: see ei ole normaalne.
Minu enda mõttemuster oli katki – kartsin, et ma pole muidu piisavalt hea, tegus, efektiivne, võimekas.
Aga ka organisatsioonide sisekultuur oli ebaterve.
Teised rabelesid samamoodi.
Juhid kaasaarvatud.
❓ Mis on sellel pildil valesti?
📊 Tööinspektsiooni 2024. aasta aastaraamat toob välja karmid numbrid:
→ Eestis on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud läbipõlemise tõttu välja kirjutatud töövõimetuslehtede arv.
→ Kui 2023. aastal maksti läbipõlemise tõttu töövõimetushüvitisi kokku 365 691 euro eest, siis 2024. aastal juba 844 870 euro eest (aastane kasv 131% ehk 2,3 korda).
→ Läbipõlemine puudutab eelkõige tööealisi inimesi, eriti minu vanusegruppi – 30–39-aastaseid töötajaid.
→ Lisaks rahalisele kulule räägime me inimeste elukvaliteedi langusest, töövõimetusest ja sageli pikaajalistest terviseprobleemidest.
See ei ole enam väike märguanne – see on appikarje.
Vajadus süsteemsete muutuste järele.
Kui mult küsitakse, millised on praktilised sammud läbipõlemise ennetamiseks, on üks minu olulisemaid soovitusi: lõpetame ületundide normaliseerimise.
„Mina ületunde ei tee.“ – on täna minu väga kindel põhimõte. Ma ei taha enam kunagi kogeda seda valu ja pimedust, mida läbipõlemine kaasa tõi.
Absoluutselt mitte miski ei ole olulisem kui minu vaimne ja füüsiline tervis.
Kõik muu tuleb pärast seda.
⚠️ Kutsun üles ka kõiki juhte – võtke see mõtteviis omaks, näidake ise eeskuju ja looge oma tiimides tervislik töökultuur.
Mis juhtub, kui ületunde enam ei tehta?
Kui töö ei mahu tööaega ära ja olulised asjad jäävad tegemata, siis on kas:
a) fookus ja prioriteedid paigast ära,
b) ressursse liiga vähe või
c) meeskonnas pole õiged inimesed.
Kui lõpetame puuduvate ressursside ja ebaselguse kompenseerimise ületundidega (töötajate tervise ja heaolu arvelt), näeme lõpuks, millised probleemid vajavad tegelikult lahendamist.
👉 Kuidas Sul ületundidega lood on?
Julged sirge seljaga öelda, et Sina ületunde ei tee?
Ja mis on seis Sinu meeskonnas?